2xCACIB näitus Brnos, Tshehhis/
2x CACIB dog show in Brno, Czechia

07. -08. 02. 2009

 

Sinna ja tagasi ehk kuidas me Artsuga Tshehhimaal käisime


Foto: Lida Mahacova


Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest et tegin ühel ilusal detsembrikuu päeval lahti Koertekoja foorumi ja lappasin uusi teemasid. Näituste teema all torkas silma värskelt sinna paigutatud teade, et reisiks 2xCACIB näitusele Brno linna Tšehhi Vabariiki, otsitakse reisikaaslaseks ühte inimest ükskõik, mis suuruses koeraga. Elik, nagu suur osa minu tähtsamatest otsustest, sündis seegi spontaanselt. Helistasin teate panijale kelleks oli selle reisi organiseerija ja suur näitusereisimise ja taksispetsialist Mari-Ann ning olimegi reisiseltskonda kinnitatud. Kuna viimane registreerimistähtaeg oli 5. jaanuar ja see ei olnud mitte mägede taga, siis asusin kiiresti tegutsema. Viimasest näitusest oli ikkagi juba 5 kuud möödas ja vahepeal oli palju asju juhtunud ja ma polnud ka kindel, kas Arts juba uueks näitusehooajaks valmis on, kuid sellist võimalust ei saanud mööda lasta. Registreerimine oli lihtne, sain selle 1 päevaga korda ja jäin elevusega ootama kes Tsehhis meie konkurentideks saavad kuna Tsehhis on samuti kombeks internetti välja panna koerte omanike nimed. Aeg läks väga väga aeglaselt, ootasin seda reisi suure huviga sest varem polnud Eestist dalmasid Tšehhis näitustel käinud - kokkulepe selle suhtes et EST CH saab 1 serdiga CZ CH tiitli, sõlmiti alles hiljuti.

Näitusepaberid tulid nädalapäevad enne väljasõitu. Arts oli mõlemal päeval registreeritud CH klassi. Vaatasin internetist järele ka meie tulevased ringikaaslased ja üllatusena selgus, et veel üks isane koer on põhimõtteliselt pärit Eestist - kenneli Alphadirato kasvandik Alphadirato Emperor ehk Luis, kes alles 2008.a. oktoobris saavutas häid tulemusi Ungaris toimunud Euroopa Võitja näitusel ja tuli samas toimunud klubinäitusel ka Klubi Võitjaks. Isastest oli kirjas veel kenneli Sunset Dalmatians kutsikas ja koos Luisiga avaklassis Raul kenneli kasvandik Kilimanjaro's Snow Raul. Huvitav oli see, et isased olid kõik pruunitäpilised. Emaseid oli esimesel päeval kirjas 14 ja teisel päeval 12. Seega oli meil oodata kõva konkurentsi kuigi isaseid palju ei olnud.

Teekond algas 5. veebruari hommikul kell 4.30, kui Mari-Ann meid oma mahtuniversaali peale korjas ja Artsule tehti check-in juba varem autossepaigutatud puuri. Arts selle üle muidugi eriti õnnelik ei olnud kuid kui muud üle ei jäänud, siis järgis kõrvalpuuris olevate takside eeskuju ja jäi ruttu magama. Artsu naabriteks oli paar vahvaid taksipoisse - standard karmikarvaline Ceramo's Ferdinands ehk Fedik ja standard pikakarvaline Jahisarv Pluto ehk Volli. Mõlemad oli sõbralikud ja aktiivsed ja nende saavutustest kuuldes jäi suu ikka tõsiselt lahti. Peale selle, et Volli on 13 riigi CH ja läheb sel aastal püüdma veel mitut meil siiani eksootiliseks peetava maa tiitlit, on mõlemad sellid ka kõvad jahimehed ja läbinud erinevaid teste ja katseid ja eksameid. Igatahes pean mainima, et jututeemadest puudust ei tulnud kui koerainimesed ikka kokku satuvad.

 

Mõne tunni pärast jõudsime Lätti, kust võtsime peale Baiba ja Natalja. Baibal oli kaasas kaks toredat karmikarvalist kääbustaksi ja Nataljal kaks küülikutaksi. Suuruse poolest oli meil siis autos täielik taksikomplekt olemas. Kui kõik pealelaadimised tehtud olid, võtsime suuna juba Leedu poole. Teadsime kõik, et Läti ja Leedu on lihtsad läbida ja ammu juba meile tuttavad kuid peale Leedut algas Poola ja selle peale ei tahtnud meist keegi veel mõelda. Tohutult suur maa, kehvad teeolud, lugematul hulgal rekkasid maanteel, ummikud linnades ei olnud just meelitavad. Esialgses plaanis oli leida Poolas hotell, kus ööbida, et ei peaks ennast autojuhtimisega asjatult üle kurnama, kuid kui Läti ja Leedu ja suurem osa Poolast olid juba seljataga ning ka Varssavist ilma hullemate ummikuteta läbi saime, tegime julge otsuse siiski edasi sõita ja vaadata, kas jõuaksime isegi Brnosse välja. Vahepeal Poolas lasime koerad üksildases kohas välja jooksma ja Artsul oli küllalt tegemist, et taksikarjaga hakkama saada. Esialgu ei saanud ta arugi, mis kamp seal alla jalgade vahel sibab ja kui asi huvitama hakkas ajasid vaprad taksid ta haukudes eemale. Arts muudkui hüppas õhku ja üritas siis ikkagi uuesti minna sotti saama oma reisikaaslastest. Kogu seltskond suhtus üksteisesse väga sõbralikult hoolimata mõningal juhul lausa äärmuslikest suuruse- ja kaaluvahedest.

 

Saimegi Poolast läbi ja Tsehhimaale ning sihtpunkt oli käega katsuda. Viimane osa meie teekonnast usaldati mulle ja nii ma roolisingi uhkelt meie väikese aga arvuka reisiseltskonna linnaservas asuva A-Sport hotelli ette täpselt 21h peale seda kui olime Tallinnast teele asunud. Hotell asus spordikompleksi juures, kus oli liuväli ja jalgpallistaadion ja treeningruumid. Hotell ise oli väike ja lihtne aga mõnus. Õnneks selgus et hoolimata meie saabumisest päev varem, kui tubade broneering tehti, oli meil võimalik siiski majutust saada. Alguses küll mängiti veidi tube ringi kuna lätlased tekitasid oma toas kohe lühise, mis meiegi toa pimedaks tegi kuid asjale leiti kiiresti lahendus ja lätlased paigutati ringi. Hotelli taga oli väike varjatud pargiosa, kus Arts koos taksidega iga päev möllata sai. Hotellituba oli suhteliselt väike kahe voodiga ruum, mille jagamisega mina ja Mari-Ann hästi hakkama saime aga koertel veidi rohkem aega läks. Ikka oli vaja ju nina teise toidukotti pista või naabervoodis püherdamas käia. Loomulikult tekkisid poistel ka mõningad ütlemised seetõttu aga need lahendasime me ruttu.

 

Reedese päeva st 6. veebruari veetsime me linna peal-käisime vaatasime näitusekoha üle ning shoppasime suures kaubanduskeskuses. Kuna hinnad olid odavad (1 EEK = 2 Kr? ja hinnanumbrid olid samad mis Eestis) ja paljudes kohtades olid allahindlused, siis sai ka mitmeid vajalikke asju koju kaasa ostetud. Õhtul sõime tugeva õhtusöögi hotelli restoranis ja läksime siis varakult magama sest ees oli 2 rasket päeva, mille pärast see reis oli ette võetudki.

 

 

Laupäeval 7. veebruaril ajasime ennast varakult üles. Sisse pääses alates 7.30 ja kogenud näituselkäijatena teadsime, et alati on hea esimestena järjekorras olla. Siiski ei olnud me päris valmis meile avanevaks vaatepildiks - autodega pääses sisse kahest väravast ja kohe peale seda moodustasid need turvameeste suunamisel 4 rida, mis siis parkimistasu korjajateni liikusid ja hiljem üritasid enesele võimalikult head parkimispaika leida. Tänu meie autojuhi ehteestlaslikule kangekaelsusele ja ebaeestlaslikule nahaalsusele saime omale ideaalse koha kohe vajalike hallide juures. Olime kõrvuti - meie olime hallis H ja taksid üle tee hallis G. Messikeskus oli tohutult suur ja kauplemine käis üldse eraldi hallis, kuhu meie omade juurest oli suhteliselt palju maad vaja minna.

Vasakul G-hall ja paremal H-hall

 

Kohe H halli ukse lähedal oli koht, kust sai kataloogi kupongi eest välja lunastada. Õieti polnud seal kupongi vaid registreerimiskinnituselt rebiti ära tükk kirjaga KATALOG. Kataloog käes, seljakott seljas, telkpuur õlal ja näitusemelust sõitva katusega koer käeotsas tegin omale teed läbi halli, kuni leidsin dalmaringi üles. Panin oma puuri veidi kaugemale kuna ringi ääres enam kohta ei olnud ja asusin meie ringiminemist ootama.

Veidi Tsehhi näitusereeglitest:
Tšehhis on klassiserdid. Iga klassi võitja hindega suurepärane 1 (vyborny, vorzüglich, Excellent) saab serdi (CAC CZ) ja hinde suurepärane 2 saanud koer samas klassis saab reservserdi (res.CAC CZ). Juhul kui serdi saanud koer on juba Tšehhi tšempion, saab reservserdi saaja taotleda omale selle arvelt serdi kinnitamist. Tšehhis on ka juuniorserdid ja juuniortšempioni tiitel. Samuti valitakse parimat veterani ja on veterantšempioni tiitel. Kolm korda tšempionklassis (või võitjaklassis) kahe erineva kohtuniku käest CAC CZ saanud koer võib taotleda ka CZ GRAND CH tiitlit. Ringis lähevad TP peale võrdlusesse CACIB saanud isane, CACIB saanud emane, parim juunior ja parim veteran.

Lõpuks jõudis kätte dalmaatsia koerte kord. Kohtunikuks oli esimesel päeval Tšehhi kohtunik Lenka Frn?ova, kellest ma varasemalt midagi ei teadnud. Enne meid läks ringi siis kõigepealt isane kutsikas Catchy Solutions Sunset Dalmatians, kellest kunagi kasvab väga ilus pruun dalma ja seejärel avaklassis Alphadirato Emperor ja Kilimanjaro's Snow Raul. Mõlemad olid, minu silma jaoks vähemalt, väga ilusad koerad aga kahjuks oli Kilimanjaro's Snow veidi arg ning sai hindeks VH. Ja siis oligi meie kord. Arts otsustas enne ringi, et ta täna eriti ei viitsi pingutada ja võttis selle asemel üha imelikumaid poose nagu Ameerika Supermodell ning maiuse peale vaatas mulle sellise näoga otsa nagu kavatseksin teda mürgitada. Sellest hoolimata saime me aga väga hästi hakkama ja kui kohtunik aru sai et me oleme välismaalt ja ei saa kirjeldusest aru, ütles ta mulle inglise keeles, et Arts talle väga meeldib-väga ilus pea, hea keha, head nurgad ja hea liikumine ja et tal on hea meel meile CAC anda. Võrdlusesse CACIB peale läksime Luisiga kahekesi. Luis võitis ka CACIBi sel päeval ja Arts sai res-CACIBi uhkeks omanikuks. Luis nägi väga hea välja - ilus ja vormis isane dalmaatsia koer - ning oli selle CACIBi auga välja teeninud ja kui teistpidi võtta, siis tuli see ju ka mõnes mõttes Eestisse. Ma olin saadud CAC üle täielikus eufoorias kuid kahjuks tšehhi keelt oskamata oli raske välja mõelda millistes seal vonklevatest järjekordadest ma nüüd seisma peaks. Tšehhis nimelt kantakse näitusetulemused kohe tõutunnistusele ja seal on kohe mitu lauda spetsiaalsete prouadega, kes seda vormistavad. Seisin igaks juhuks ühte järjekorda aga selle laua taga istuv näitsik oli Artsu tõutunnistust saades üsna nõutu ja uuris kas ma tahan et ta tulemused sinna tagaküljele kannab. Ei, tänan, pole vaja. Siis aga kohtasin oma suureks õnneks sekretariaadis Eva Dragovici, kes mitte ainult ei räägi hästi inglise keelt vaid on ka dalmaatsia koerte kenneli Sunset Dalmatian omanik. Sellest andsid tunnistust ka tema selja taga rahulikult aega veetvad 4 dalmaatsia koera. Eva selgitas mulle kuidas Tšehhi tšempionitiitli taotlust sisse anda ja aitas seda ka teha.

Mõned pildid Artsust ja minust esimesel päeval. Fotode autor on Monica Sedckova, kelle tegemistest koos tema toreda täpilise kaaslase Enrico Bazzi Rauliga saate lugeda www.dalmatian.cz.

Kahjuks ei olnud mul võimalust palju emaste ringe jälgida. Esimesel päeval sai Tõu Parimaks noor juunioremane Fiesta Star Bohemia Rododendron ja CACIBi sai emastest Dreamskape Love of Naire (samuti Eestist pärit Alphadirato Eternal Love'i järeltulija). Peale dalmaringide lõppu läksin vaatama mis taksibande teeb. Selgus et taksid olid kõik kätte saanud oma CAC-id peale Fediku, kes pidi alla vanduma Taanist pärit karmikarvalisele konkurendile. BIS ringidesse oli meist asja aga ainult Baibal, kes osales paaride võistlusel ja valiti välja teise raundi kuid kahjuks BIS kohale ei pääsenud. Ette rutates peab mainima, et vähesed välismaalased pääsesid BIS ringidesse ja kohtadele paigutati neid veel harvem -väga patriootlikud näitused. Kui taksid oma ringi ootasid tutvusin mina väljas kalkunikoiba süües toreda naisterahvaga Saksamaalt Kölni lähedalt, keda saatsid kolm siledakarvalist retriiveritüdrukut. Kuni retriiverid mu kalkunikoiba hiilisid ajasime meie juttu ja kutsusin seltskonna ka Eestisse näitustele. Asja lubati kindlasti kaaluda.

Tagasi hotelli minnes lasime koertel veidi möllata ja läksime siis hotelli restorani edukat päeva tähistama. Koerad said toas kenasti hakkama omavahel ja mingeid tülisid ega rahurikkumist ei olnud. Kuna hinnad olid odavad siis lasime mõnuga heal-paremal maitsta. Kurvastusega pidin tõdema et Tšehhis sellist jooki nagu siider ei teata-pidin leppima õllega ja lätlastega võtsime kamba peale ka kohalikku veini.
Kõrvalepõikena siis kuna Tšehhi valmistub euroga ühinemiseks, siis saab maksta igal pool ka eurodega ja vahetuskurss on poodides kassade juures märgitud.

Järgmisel hommikul saime ebameeldiva üllatuse osaliseks. Kaks päeva olime nautinud sooje kevadisi ilmasid, päike paistis, linnud laulsivad, rohi kasvas mis mürises ja külmad ning kõledad Eesti ilmad kadusid unustusse. Aga nüüd tabas meid hotellist väljudes tugev vihmahoog ja väljas oli külm ning pime. Nagu kurvastaks Brno meie ärasõidu üle. Näituseplatsil läks jälle kõik nagu eelmine päev -autovood, parkimiskoha otsimine jne. Üllatav oli sellel näitusel see, et kohal oli palju politseinikke-mundris ja patrulliautoga. Jo teenisid omale nädalavahetusel palgalisa või oli neid teavitatud nahaalsetest hulludest eestlastest, kes oma autoga ka kõige võimatumatest kohtadest suutsid läbi trügida ja parkida. Ka näitusehallis läks jälle kõik samamoodi kui laupäeval välja arvatud ühe erinevusega - seekord sai CACIBi Arts. Mulle oli see järjekordne üllatus, kuigi olin ringi läinud rahulikumana kui laupäeval-CAC oli käes, selle järele me tulimegi ja milleks ennast ja koera jälle pingesse ajada. Võtsin pühapäeva kui võimalust koeraga rahulikult ringi minna ja nautida ootustevaba näituseelamust. Kohtunikuks oli varem väljakuulutatud Slovakkiast pärit Viera Staviarska asemel Tšehhi kohtunik Vera Dvo?akova. Ta lasi palju joosta ning ka kahekesi edasi-tagasi joosta ja vaatles koeri väga hoolikalt. Kuna Arts on juba INT CH siis sai Luis kokku 2 CACIBit ja ka laupäeval kutse Cruftsile. Mida sa veel ühelt nädalavahetuselt oodata oskaks! Emastest sai taas CACIBi ja oli ka Tõu Parim Dreamskape Love of Naire. Palju õnne meie poolt nii Luisile ja tema omanikule Rene Jänichenile kui ka kenneli Alphadirato omanikule Leelo Ratasele kelle kasvandikud ka nii kaugel Euroopa südames näitustel ilma teevad! Ja loomulikult sai Arts kallistusi ja suure seakõrva, sest ta oli reisil nädalavahetusel väga väga tubli olnud, tavapärastest sabotaažiüritustest hoolimata. Nänni saime ka veidi - CAC eest saime mõlemal päeval medali ja CACIB eest väikese karika.
Taksidest said seekord BIS ringidesse Volli ja üks Natalja küülikutaksidest kuid kohtadele neid kahjuks ei paigutatud. Fedikul kahjuks jälle Taani konkurendi kõrvalt ei vedanud kuid kuna me plaanime juba uut reisi Tšehhimaale siis ei ole ka Fediku CZ CH tiitel mägede taga.

Tagasisõitu alustasime pühapäeva 8. veebruari õhtul kl 6, kui takside BIS läbi oli. Kuna päev otsa oli sadanud vihma ja hiljem läks külmemaks ja sadas ka lund siis tähendas see pimedaid ja lörtsiseid maanteid koos Poolas kohustuslike rekkadega. Sõitsime jälle Mari-Anniga kordamööda ja valetaksin kui ütleks, et see oli kerge tagasitee. Kõige raskem oli muidugi tagasi Eestis sest minu jaoks on alati kõige raskem olnud just see viimane tagasitee osa, mis tundub alati olevat lõppematu. Koju saime esmaspäeval 9. veebruaril kl 15 ajal ja pole vast vaja mainida, et magasime Artsuga mõlemad magusasti terve ülejäänud päeva.

Kokkuvõttes ei ole see Tšehhi enam nii kaugel midagi-mitme juhiga ei ole raske sinna päeva-paariga kohale saada. Muidugi annab palju juurde mõnus reisiseltskond. Tšehhi dalmaatsia koerad pakuvad kõva konkurents kuid välismaa osalejad on alati teretulnud ja klassiserdi süsteem teeb asja muidugi veidi lihtsamaks. Loodetavasti saab tulevikus Eesti dalmaatsia koerte hulgas mitmeid Tšehhi tšempione olema. Hoiame teile kõigile pöialt!

Lõpetuseks paar kena lähivõtet Artsust ka esimesel päeval, mille autoriks on Lida Mahacova kennelist Royal Stuart:

 

Täpseid tulemusi ja osalejate pilte saate näha kenneli Sunset Dalmatians kodulehelt - 07. 02. 2009 ja 08. 02. 2009.

Kirjeldus 07.02.2009: tuleb

Kirjeldus 08.02.2009: tuleb