Mõte minna Artsuga iseloomutesti tegema oli mul tegelikult juba ammu kuid viimase ja otsustava tõuke tegutsemiseks andis siiski veebruarikuu alguses tehtud reis Tšehhi Vabariiki, kust tagasi tulles kuulasin oma reisikaaslase Mari-Anni kogemusi taksidele tehtavatest testidest ja otsustasin lõppeks ka tegutsema hakata.

Iseloomutest on erinevatel tõugudel üheks aretusnõuete osaks - ennekõike töökoertel nagu saksa lambakoerad, dobermannid, retriiverid jm. Kuigi tegemist ei ole tänapäeval enam ametliku töö- ega jahitõuga, on dalmaatsia koera juures iseloom üheks väga oluliseks nüansiks nii näitustel kui ka aretuses. Loomulikult ei tohi ta olla äärmustes st kas väga arg või liiga agressiivne. Nende aastate jooksul, mil ma Artsuga olen koos olnud, on minuga tulnud juttu ajama paljud inimesed ning suur osa neist räägib sellest kuidas nad teavad ka ühte/mõnda dalmaatsia koera, kes on agressiivsed ja imestatakse kuidas Arts saab olla rahulik ja sõbralik. Tihtipeale on neil olnud ühekordne kokkupuude dalmaatsia koeraga aga sellest tehtud järeldused tõu kohta on olnud üldistavad.

Olin ka tutvunud nii mitmegi välismaise dalmaatsia koerte tõuühinguga ning eriti Soome Dalmaatsia Koerte Klubi toimetustega. Soome klubil on välja töötatud aretussoovitused ja seal vaieldakse juba pikemat aega selle üle kas mitte lisada ka iseloomutesti edukas läbimine nendesse soovitustesse. Eesti Dalmaatsia Koerte Tõuühingu liikmena pooldan ka ise aretusnõuete mingilgi määral paikapanemist, kasvõi baassoovitustena. Just Soome dalmaomanike arutelu selle üle kas iseloomutesti peaks tegema üheks aretusnõudeks, pani mulle pähe mõtte see ise läbi teha ja vaadata kuidas asi toimub ja loomulikult ka selleks et saada aimu oma koera tegelikust olemusest. Kuigi on olnud juttu ka sellest et tihtipeale koolitavad ja treenivad koeraomanikud oma koeri selleks testiks paelus mind eriti see, et see test näitab koera olemasolevat iseloomu, sa ei saa sinna enam midagi juurde panna ega maha võtta ja lõppude lõpuks tahangi ma teada saada milline minu koer tegelikult on, mitte seda milline on tema õppimisvõime. Selles mõttes oli see test ja selleks valmistumine mõnusaks vahelduseks näitustele, kus kõik sõltub kellegi teise tihtipeale subjektiivsest ja mõjutatavast arvamusest.

Seda ja veel muud juttu me ajasime autoga Eesti poole sõites sel veebruarikuu päeval ja kuulates seda, kuidas Mari-Ann oma taksidega nendel testidel käinud on, otsustasin asja lõpuks ette võtta ja ära teha. Eestis oli mulle teadaolevalt vaid üks dalmaatsia koer, kes on iseloomutesti läbinud - Laguna Dios Alisia Donna kennelist Alphadirato. Mari-Ann hoiatas küll ette, et iseloomutestile on kohutavalt raske pääseda ja seda kurtsid ka soomlastest dalmaomanikud, samuti selliseid teste Eestis palju ei korraldatud, lähimad on Lätis ja Soomes, soovitatakse viimast aga seal on kõik kohad alati täis.

Olen mitmeid kordi maininud, et suur osa minu otsustest sünnib spontaanselt - nii ka see. Hakkasin Eestisse jõudes kohe järgmisel esmaspäeval uurima võimalust Soome testile minna. Kahjuks sain aga igalt poolt kust infot küsisin Soome Teenistuskoerte Ühingu veebilehel oleva kalendri järgi, vastuseks et kohad on juba täis ja ca 20 koera ka juba ootejärjekorras. Vahepeal lugesin et ka Eestis korraldavad soomlased iseloomutesti maikuus ja uurisin juba ka selle kohta infot. Õhtul aga sain Soomest ühest kohast meili, kus teatati et neil on küll kohad täis aga kohe kohe on ilmumas Soome Teenistuskoerte Ühingu ajakiri, kus on uued ajad kirjas ja lubati kohe selle ilmumisel saata mulle ahjusooja infot iseloomutestide kohta. Järgmise päeva lõunaks see mulle saadetigi ja sama päeva õhtuks olin juba valinud omale sobiva aja ja koha välja ja osalemistasugi maksnud. Pelgasin väheke seda, mis juhtub kui Soome dalmaomanikud teada saavad, et Eesti dalmal kulus vaid 2 päeva koha saamiseks :D aga samas on see väga hea näide selle kohta, kuidas kohene tegutsemine edu toob.

Valisin välja iseloomutesti 2. mail 2009 väikese Soome linnakese Toijala lähistel. Toijala asub 20 min sõidu kaugusel Tamperest ja ca 2 tunni sõidu kaugusel Helsingist. Reisikaaslaseks ja fotograafiks sain omale Artsu venna Cedriku omaniku Ando Kala, kes pälvis minu suure tänulikkuse kogu selle aja Artsuga tegelemise eest.

Soome läksime kõige koerasõbralikuma laevafirmaga Viking Line. Hiljutised uudised selle kohta kuidas Saaremaa hotellid on lõpuks aru saanud et koeraomanikud on üsnagi suur ja siiani diskrimineeritud maksvate klientide alamliik, panid mõtlema ka sellele, millal nt Tallink sellest aru saab. Igal pool, kus olen koeraga olnud, kinnitab teenindav personal kui ühest suust et mitte ükski koer ei ole suutnud siiani nii laastavalt käituda kui seda on suutnud inimesed. Viking Line'le on igal juhul koeraomanike toetus garanteeritud juba mitmeid aastaid koos piletimüügist laekuva suurema tuluga :D Ka seekord oli reis väga meeldiv ja rahulik. Artsule panin üles DogBagi puuri, et ta saaks rahulikult omaette olla ja magada ning ise käisime kordamööda laeva peal ringi vaatamas.

Kuupäevast tulenevalt oli Soome valmis pühadeks - oli Vappu. Kes ei tea siis 1.mai on Soomes väga tähtis püha ja see on ka päev, mil kõik ülikoolide vilistlased saavad kanda valgeid tekleid. Kui me kl 14 paiku Ando ja Artsuga Toijalasse restoran-hotell Rosamundasse jõudsime, teatasid meeldivad inimesed hotellist, et neid järgmisel päeval ei ole ja üldse pannakse hotell kell 16 kinni ja me oleme omapäi. Võtme pidime lahkumisel tuppa jätma. Olime ka ainsad külastajad selles väikseses hotellis. Võtsime Artsu ja jalutasime linna serva ning tagasi, siis tellisime hotelli kõrval olevast kebabi-pizzapaigast Ali-Baba hiigelsuure pizza ja tulime hotelli tagasi. Pizzat jätkus kõvasti-isegi hommikusöögiks :D

Järgmisel hommikul sõitsime autoga veidi Toijalast välja, toreda väikese maamajakompleksi juurde, kuhu hakkasid kogunema juba ka teised koerad. Arts oli ainus dalmaatsia koer ja hiljem ütlesid ka kohtunikud, et näevad dalmaatsia koeri äärmiselt harva iseloomutestil.

Artsu iseloomust veidi ette rääkides siis arg ta ei ole, inimeste vastu pigem dalmale loomuomaselt alguses umbusklik ja hiljem suurim sõber, teiste koertega vahest tekib näo põhjal ütlemisi. Enda eest seisab, kui vaja on aga ma polnud veel kunagi olnud situatsioonis kus Arts peaks mind kaitsma hakkama. Sõna põhimõtteliselt kuulab aga kui tegemist on asjadega mida ta teha ei taha või teiste, eriti emaste koerte lõhnadega, siis võib esineda trotsi ja vaikulist kurtust. Ootasin huviga, mida siis test näitab. Teadsin, et positiivseks tulemuseks on vaja saada +75 punkti ja ka seda et Soomes on nii mõnigi dalma selle testi läbi kukkunud. Nii, et väike säbin oli ikkagi südames kuigi teadsin et minust siin midagi ei sõltu ja muuta ma miskit ei saa. Enne meid oli pikakarvaline collie, kes sai tulemuseks +112p. Tema sooritust me näha ei saanud kuna Arts ei tohtinud aimu saada, mis testiplatsil toimub. Muidugi kostus meieni siiski nii mõndagi ja Arts oli kogu hingest valmis colliele appi tormama.

Siis viimaks oli meie kord. Kohtunikud Katri Leikola ja Sami Heikkilä kutsusid meid Artsuga enda ette ja uurisid kõigepealt, mis koera nimi ja milline koer igapäevaelus on. Peale seda hakkasid kohtunikud Artsuga mängima ja üritasid ta nina all puupulgaga vehkida. Artsu arvates olid kohtunikud silmnähtavalt imelikud ja üritas hulludest eemale saada sest muruplatsilt õhkus palju mõnusamat lõhna. Olid ju eelmisel päeval seal ka teised koerad olnud. Teisest küljest teadis Arts ka seda et ma pidevalt teda kusagile imelikesse kohtadesse vean nagu näitused ja loomaarstid ning võttis juba ette kahtlustava hoiaku. Kohtunikud käskisid Artsu rihma lõdvaks lasta - seekord oli minu funktsioon lihtsalt olla raskuseks rihma teises otsas. Artsule see meeldis ja ta sooritas mitu äkksööstu ja vedamiskatset lõhnava rohuplatsi poole. Kui kohtunikud aru said, et nad Artsule mängukaaslastena mingit huvi ei paku, lasid nad mul proovida. Kahjuks ei olnud seal jalgpalli, mida Artsule muidu triblada meeldib. Kuid ka tennisepalli peale elavnes ta veidikeseks ja ajas seda taga ent hullutavad lõhnad tuletasid end uuesti meelde ja Arts arvas, et mängida jõuab ta hiljem küll ja küll aga siinseid lõhnu ta enam kunagi nuuskida ei saa. Selle osa eest saimegi oma ainsad miinuspunktid.

See, et Arts mängida ei tahtnud ei olnud üllatus aga pani veidi muretsema selle üle kas me ikka saame selle testi tehtud kui teda hoopis muud asjad huvitavad. Testi teine osa kontrollis koera tähelepanu. Selles osas kästi mul samuti vaid rihma otsast kinni hoida ja hakati kaugelt põõsa tagant sikutama meie poole kelku, millel vineerist inimese kuju - jope seljas ja müts peas. Asja mõte on luua koerale ebaloogiline olukord, kus lähenev objekt nagu oleks inimese moodi aga ei ole ka, samuti on lähenemine mitte sujuv vaid erineva rütmiga, viies koera segadusse. Kui kelk meie poole hakkas liikuma oli Arts veel ninapidi rohutuustis aga siis hakkas ta halba aimama, tõstis pea ja jäi kelku jõllitama. Võnksudes libises kelk lähemale ja Arts pidas vajalikuks imelikku võõrast hoiatada, et temaga nalja ei ole. Arts hakkas haukuma ja hüppama ja kui kelk lähemale jõudis, siis hüppas veidi eemale aga kogu aja haukus ja hoiatas kelgul istuvat kuju. Sel hetkel ma teadsin et kõik saab olema korras ja test läheb meil hästi. Kui kelk oli meieni jõudnud sai Arts võimaluse kujuga tutvuda. Alguses umbusklikult, siis aga uudishimulikult tuli ja nuuskis ta kelku. Lõpuks otsustas Arts et pole see kelk ohtlik miskit ja ta saab jälle lõhnadele keskenduda. Enne testi algust soovitati mul Artsu kaelarihm veidi koomale tõmmata ja selle testiosaga selgus et rihm vajus veidi liiga alla kaela peale ja pani Artsu pidevalt haukumise ajal pead raputama. Ka hiljem mainisid kohtunikud et rihm veidi häiris koera.

Järgmine osa pakkus mulle endale kõige rohkem huvi. Nimelt kästi mul nüüd rihm kõvasti ümber käe kerida ja sammuda maja nurga juurde pargitud minibussi poole. Selle tagant hüppas välja kohtunik Heikkilä ja käskis meil karjudes seisma jääda, ise kaikaga vehkides. Arts vaatas teda nagu kooliõpetaja huligaani ja üritas mõistatada, kas hulludel on siinkandis pesa. Siis vaatas Arts, et mida mina peale hakkan. Arvestades fakti et ma ise olin sinna imelike inimeste pessa roninud, oli Artsu arust täiesti õiglane, et ma nüüd ka ise hakkama saan. Nähes aga et ma vaid seisan ja oma kaitseks midagi ette ei võta, pidi Arts jälle ohjad enda kätte haarama ja mind kaitsma asuma. Ta hakkas "kurjategija" peale haukuma ja hüppas ähvardavalt tema poole. Hiljem Sami Heikkilä naeris et raha ja paremad riided oleks meilt küll kätte saadud aga Artsu kaitsetahet hinnati siiski maksimumhindega. Kui Arts oli tõestanud et ega ikka ilma võitluseta temast jagu ei saa, tuli kohtunik rahulikult juurde ja lasi Artsul endaga tutvuda. Artsul oli hea meel, et see imelik röökiv inimene lõpuks aru pähe võttis ja ta saab nüüd tagasi minna lõhnu nuusutama. Siiski võttis Sami Heikkilä hoopis ise Artsu rihma ja käskis mul minna tagasi teise kohtuniku juurde. Siis pidin Artsu enda juurde kutsuma. Otsustasin kasutada karmi käsku aga isegi seda pidin seekord paar korda kordama, kuna Arts kasutas teekonna kestel juhust ikka paar korda nina rohutuusti sokutada.

Järgnevalt pidin ma ennast ära peitma pimedasse ruumi ja Arts pidi mind otsima tulema. Tegemist oli samas kompleksis asuva väikese saunaga. Eesruumi oli põrandale pandud krabisevad kilekotid ja kummulipööratud emailitud pesukausid. Selle osa mõte on vaadata kuidas koer käitub ebaloomulikus keskkonnas (pime ruum, krabisev põrand) ja kas ta on ise suunatud minu leidmisele või peab selleks teda suunama. Mind pandi vaikselt istuma leiliruumi. Kui saunamajja astusin jäi Arts Katri Leikolaga välja ootama ja mul soovitati teda kaasa kutsuda, et ta tahaks mind kiiremini üles leida. Kutsusin siis Artsu ja Arts vist vaatas et mine tea kust jälle mõni hull välja kargab ja mind ähvardama tuleb, sest viimane mida ma nägin oli maja poole tormav Arts ja tema järel lohisev õnnetu kohtunik. Istusin siis leiliruumis ja mõtlesin oma elu üle järele kui kohtunikud Artsuga sisse tulid. Minu leidmiseks kulus tal veidi aega aga kui ta mu kätte sai siis oli seda rõõmu küllaga. Kohtunikud kiitsid Artsu ja ütlesid, et ta polnud üldse kartnud ei pimedat tuba ega krabisevat-kolisevat põrandat ja mul polnud vaja ka endast märku anda, et talle minu leidmist kergemaks teha.

Nüüd läksime Katri Leikola saatel peamaja taha ja mul kästi Arts pika rihma otsa võtta ja jalutada piki maja seina järmise nurga poole. Niipea, kui Artsu nina ümber nurga sai, avas seal varjus kükitav Sami Heikkilä suure vihmavarju. Arts hüppas ehmatusest eemale ja siis jalutasin temaga uuesti tagasi sinna kust jalutamist alustasime. Katri Leikola märguande peale jalutasime uuesti sama nurga poole. Selle ülesande eesmärk on vaadata kuidas ja kui kiiresti taastub koer ehmatusest ja kas ja kuidas ta mäletab kohta, kus talle ehmatus tekitati st hinnati närvisüsteemi taastumisvõimet. Arts mäletas väga hästi et seal kohas toimus mingi jama ja üritas sellest suure ringiga mööda minna. Kohtunikud ütlesid hiljem et see oli normaalne näitaja ja kiitsid Artsu et ta polnud ei hirmul, arg ega agressiivne.

Sellega ei olnud Artsu kannatused aga kaugeltki veel läbi. Olles kindlaks teinud, et kohutava nurga taga enam kedagi ei ole, jalutasime Artsuga ümber selle testiplatsi poole, kui meie selja tagant lasti mööda kaldteed alla veerema kolisev tünder. Arts hüppas õhku ja eemale ja hakkas tünni peale hirmsasti haukuma. Lõpuks kui ma tünni juurde läksin ja sinna juurde maha kükitasin, usaldas ka Arts tulla seda nuuskima. Väga suurt uudishimu tünn temas siiski ei äratanud. Aru saanud et tegemist jälle mingi rumala naljaga, kaotas Arts tündri vastu igasuguse huvi ja suundus jälle võimatule missioonile rohututte nuuskima.

Järgmisena viidi meid Artsuga jälle maja taha, kus ma pidin ta maja seina küljes oleva toru külge kinnitama ja ise ära minema ümber nurga vaikselt istuma. Arts oli alguses virisema hakanud ja minu äraminemise üle kurvastanud aga siis hakkas samas seisva mikrobussi varjust tema poole hiilima kapuutsiga ja kaikaga varustatud kahtlane kuju - kohtunik Katri Leikola. Arts otsustas et virisemise võib ka hiljemaks jätta ja hakkas kahtlase kuju peale haukuma. Enne Artsu juurde jõudmist viskas kohtunik kaika käest ja võttis kapuutsi maha ja ligines Artsule sõbralikult. Artsul oli hea meel et kahtlane kuju osutus hoopis sõbraks ja ta üritas kohtunikule sülle karata. Kuid suurem rõõm oli tal sellest kui ka mina ümber nurga tema poole tulin.

Viimane testi osa oli lasukatse. Seda kuidas Arts laskudele reageerib, ei teadnud ma päris kindlalt isegi. Aastavahetuse ilutulestikule ei ole ta ruumis sees olles tähelepanu pööranud. Samas paar aastat tagasi tegin rumala vea ja võtsin ta liiga ilutulestiku lähedale õue kaasa. Peale seda ta on küll tähelepanu pööranud paugutamisele kui pole muutunud ei araks ega paanitsema hakanud. Tegelikult on Artsul alati olnud üllatavalt hea ja kiire taastumisvõime. Kunagi ammu trügisime ka kuulekuskoolituse eksamiks valmistuvate koerte punti, kes lasutesti proovisid. Arts ei ehmatanud ega sattunud paanikasse aga jälgis terve õhtu laskjat silmanurgast ja suhtus temasse umbusaldavalt isegi peale seda kui too oli Artsule vorstitüki abil sõpruse taastamist pakkunud. Artsu arvates oli paugukatse kõige mõnusam testi osa kuna liikuma pidime sedasama muruplatsi mööda kus kõik need mõnusad lõhnad olid. Sama väikese saunahoone nurga taga peituv püstolimees tegi 3 lasku. Arts tõstis esimese lasu juures pea ja vaatas ringi, teised lasud eriti talle pinget ega üllatust ei pakkunud. Selleks ajaks oli ta juba leppinud tõsiasjaga, et kõik ta ümber on hulluks läinud ja imelikke asju juhtub igal sammul.

Sellega oligi test läbi. Arts otsustas et talle nüüd ikka tõsiselt aitab ja lohistas vaese Ando parematele rohumaadele veidi eemal. Mina jäin aga otsust ootama. Kohtunikud tulidki ja selgitasid suuliselt kõiki hindeid ja osasooritusi. Nagu olingi arvanud tõsteti esile vähest kontakti minu ja koera vahel ja koera vähest mängusoovi. Samas kiideti aga tema kiiret taastumist olukordadest ja seda et ta pimedat ruumi ei kartnud ega ka laskmist. Punkte tuli kokku 142, millest võeti maha I osa eest saadud miinuspunktid. Lõppskoor +127 punkti. Küsisin kohtunikelt ka seda kuidas dalmadel üldiselt see ründe ja kaitse osa on olnud testis. Vastuseks ütlesid kohtunikud et dalmasid on väga harva testidel näha ja testi juures võetakse arvesse ka tõugude eripärasid ja et agressiivseid või väga ründesooviga dalmasid siiski neil olnud ei ole.

Lahkusime testilt peale oma sooritust kuna ilm oli palav ja ei tahtnud Artsu autosse panna, samas oleks ta pealtvaatajate hulgas segama hakanud. Teel Helsingisse peatusime McDonaldsis ja kõik said oma kõhu kenasti täis. Lisaks jalutasime veel mööda Helsingit ja vaatasime sadamaturgu ning tantsivaid indiaanlasi kesklinnas. Koju tagasi jõudsime jälle Viking Linega täpselt keskööks.

Arts ja Ando Helsingis

Indiaanlased Helsingi kesklinnas

Mehed, lähme teeme ühed õlled!

WHAT?

 

 

Kokkuvõtteks arvan, et iseloomutestil käimine oli kasulik ja huvitav kogemus ennekõike mulle endale oma koera tundmaõppimiseks ja teiseks aimu saamiseks, kuidas dalma selle testi läbida võiks. Kuna test toob väga otse ja ausalt välja selle kas koer on arg või agressiivne või on tal psüühikaga probleeme, pooldan ka teiste maade nende dalmaomanike arvamust, kelle hinnangul võiks selle testi läbimine olla soovituslik ka dalmadel, kelle iseloomule esitatakse aretuses kindlaid ja konkreetseid nõudeid.

Minu suured tänud siinkohal nii Ando Kalale kes aitas Artsu kantseldada ja meie kuulsusrikkad hetked jäädvustas kui ka Sami Heikkiläle ja Katri Leikolale, kes testi läbi viisid ja hiljem kenasti analüüsisid ja selgitasid. See oli väga tore ja edukas reis!!!